Ohjh vahepeal sai siin Saaremaal puhkamas olla kolm päeva. Mis olid väga vinged päevad. Tore seltskond, ilusad ilmad ja palju kohti kus polnud käinud enne. Kõik oli super lahe. Panen mõned pildid ei viitsi eriti pikkalt kirjutada sellest reisist.

;/

Tahtsid, et kirjutaksin vahepeal mis toimunud on. Vahepeal on toimunud nii palju asju, et ei teagi millest alustada. Kõik on vahepeal nii korras olnud ja hästi ja teine hetk on jälle selline kus kõik on nii valesti ja halb. Olen teinud vahepeal liiga palju valesti otsuseid ja ei teagi enam kuidas oma elu korda saada. Ja kas üldse saab enam. Selleks oleks vaja mõni inimene oma elust välja saada ja unustada aga seda ei anna teha. Sest on raske inimest unustada kes on sinu jaoks nii palju tähendanud aga oma lollustega ja lapsikusega sind eemale ajanud ja oled tema jaoks küll kauge, pole teda ammu näinud ega suhelnud kuid siiski sa hoolid temast ja ta on sulle kallis. Ja ei taha teada kaotada. Sa tahaks temaga koos olla jälle nagu paar kuid sa kardad, et sellest ei tule midagi sa ei ole kindel, et seekord läheb kõik teisiti kui kaks korda läinud on. Sa ei suuda mõelda et võid olla õnnelik või siis et kas sa ülde väärid olla õnnelik. Seda ei saagi teada sa.
Ma võin öelda nii palju et sinust eemal olek on valus, See teeb haiget. Kuigi jh me oleme ainult sõbrad siis tea ma siiski ....... aga jh las olla.

• Kui mind ükskord enam ei ole. Kui mind ükskord enam ei tule, ei näe sa mu nime ekraanil, ei kuule mu häält sulle vastamas, kui valid mu numbri … Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud ja silmad, mis seal vastu vaatavad, on kauged ja võõrad. Kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi… Kui püüad meenutada möödunud tutvust, inimest kellele sa olid Nii tähtis, nii vajalik, niii kallis. Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd, siis tea, et mind siin enam pole. Olen läinud siit kaugele ära, kuhugi, kus pole enam seda valu, pole igatsust, sest sina ei tule sinna niipea järele, kuhugi, kus on palju minusuguseid, kes taga nutavad sinusuguseid… Olen läinud, olen läinud lihtsalt ära!

Kurb hakkab, kui mõtlen sellele, et inimesed lahkuvad meie seast jäädavalt. 
Veel hullemaks teeb asja see, kui inimene lahkub liiga vara. 
Ja üleüldse on tappvalt valus, kui keegi oma igavest rada kõndima läheb. 
Jättes inimesed, kes temast hoolisid siia, oma rada kõndima. 
Teadmata, kui valus meil tegelikult on. 
Ilma teieta pole ka meie rada see mis oli... 
Kui mina teie hauale tulen, nende hauale kelle olen kaotanud, hakkan ma rääkima...
Ma räägin teiega, nagu oleksite te siin. Minu kõrval. 
Ma lihtsalt olen seal, räägin ja nutan teie haual. 
Paljud isegi arvavad, et olen hull. Mina aga usun ja arvan, et nad kuulevad mind.
Te olete küll füüsiliselt läinud, kuid vaimselt olete te veel siin. 
Te jääte alatiseks meie hinge ja südamesse. 
Vähemalt minu jaoks jääte südamesse. 
Teile mõtlemine ja teie meenutamine teeb mulle sellist valu, nagu torgataksse mulle midagi otse südamesse. 
On nii palju asju mis teid meenutab. Juhtub ka nii, et ma mõtlen teile ja ma nutan...
Ja kuna mul on maailma parimad sõbrad, siis mõistavad nad mind. 
Nad ei küsi kunagi "Miks". 
Kuna te olite osaminust, on suur osa minust puudu. 
Sõbrad mul mõistavad, et ma igatsen ja vajan teid igapäev. 
Leidub ka inimesi, kes mind ei mõista. Nad ei saa aru miks ma alatasa teist räägin ja teile mõtlen. 
Nad isegi ei mõista miks ma nutan. Sest ükskõik kui palju ma ka ei nutaks, ei too see kedagi tagasi. 
Ja neile inimestele on isegi natuke õigus... Te ei tule kunagi tagasi. 
Aga, ma tean, et kunagi viivad meie teed taas kokku. Ja siis me oleme ALATI koos. See lihtsalt pean nii olema. Ja kui ma õhtuti taevasse vaatama jään, siis ma mõtlen endamisi, kuskohas te seal üleval olete. 
Mõeldes ka sellele, et kuidas teil seal läheb. Igapäev möödub mul lootes, et teil on nüüd lõpuks hea. 
Et nüüd saate puhata ja teie eest hoolitsetaksse ja teid hoitaksse paremini kui iial ennem. 
Kuid siiski, tahaks ma veel viimast korda näha teie nägusid, kuulda teie hääli, tunda teie puudutusi ning õelda teile, kui väga ma teid igaten, kui väga ma teid vajan, ka eelkõige kui palju ma teid tegelikult armastan. 
Nüüd mõistan ma selle lause tähendust, alles siis mõistad sa kui kallis on sulle inimene, kui sul teda enam pole. 
Valus on kellegagi igavesti hüvasti jätta, aga peab sest... nii valus, kui see ka ei oleks, ei ela kahjuks keegi igavesti. 
Me peame olema õnnelikud, nende nimel, keda emal ei ole. 
Sest ma tean, et nemad tahaksid, et me oleksime õnnelikud, hoolimata sellest valust, mis meie südames ja hinges on. 
Küll kunagi tuleb ka see aeg, kus me kuuleme üle pika aja nende hääli, näeme nende nägusid, ja tunneme nende puudutusi. 
Vahel süüdistame me teisi, ennast ja kogu maailma, kui kaotame kellegi kellest VÄGA hoolime. 
Alati pole ju peale saatuse keegi süüdi, sest see on lihtsalt võitlus oma valuga. Palun hoidke neidkes teil on, sest ühelpäeval võib nii juhtuda, et te peate kahetsema ja süütundega elama, et te ei õelnud kõikke midaoleksite tahtnud. Kallistage ning öelge mida te kellegi vastu tunnete, sest ühel hetkel ei anta teile seda võimalust.

Ma valetasin sulle. Jah ma tean, et tegin vea. Kuid vale oli vaid armastusest, mida sinu vastu tundsin. Sa pilkasid mind kõigi ees. Sa arvasid, et v6id mulle oelda ukskõik mida. Sa tegid mulle haiget, tegid. Kuid siiski ma armastasin sind. Ma piinlesin valus iga hetk, kui utlesid et ma ei puudutaks sind. Me rääkisime, kuid mitte pikalt. Sa arvasid, et on parem asjale lõpp teha, kuna oleme liiga erinevad. Ma olin nõus, kuid sisimas karjusin valust. See oli piin, olla sinu läheduses, mitte sind kallistamata. Ma olin nõus, kuna sina tahtsid nii, ma tegin seda sinu jaoks. Mu põskedel voolasid pisarad, kuid sind need ei kõigutanud. Sa teadsid, mida tahad. Varjasin kõigi eest oma valu ja teesklesin, et mulle ei tee haiget see mida minu südamega teed. Sa olid minu esimene armastus. Sa mängisid minuga, nagu nukuga. Arvasid, et võid mu ära visata, millal ise soovid. Igal õhtul jäin nuttes magama, lootes, et homme on parem. Kuid ei. Tundus, et see ei lõppe iial. See oleks nagu uni millest ma mitte kunagi ei ärka. Kuid ajapikku, mõeldes su tegudele, tunded jahtusid. Sa muutusid mulle võõraks, kuid mu südames olid veel haavad kinni kasvamata. Siis tulid sina. Rebisid mu haavad uuesti jõuga lahti. Sa tulid, arvasin et taas haiget tegema, kuid ei. Sa tulid ja anusid, et ma su tagasi võtaksin. Ma ei vaevunud mõtlemagi. Vastus oli "ei". Ma ei oleks suutnud seda piina uuesti taluda. Ennem oleksin surnud. Su silmad põlesid valust. Ma nägin seda, tundsin kuidas su kehaosad üksteise järel külmaks ja kahvatuks muutusid. Tahtsin, et ka sina kannataksid. Tahtsin, et piinleksid valus, nagu mina tookord. Ütlesin sulle viimase "ei" ning jalutasin minema. Sa jäid sinna äseisma kuni ma olin juba väga, v2ga kaugel. Sa nutsid. Ma kuulsin seda mitmesaja meetri taha. Ma ei kuulnud sinust enam mitu päeva, kuud. Ühel õhtul helistas sinu vend. Ta ütles, et oled surnud. Päeval mil me esimest korda kohtusime, aasta hiljem samal päeval sa surid. Oli see kättemaks? Seda ei saanud ma teada, kuna sind polnud enam. Sel hetkel varises mu maailm kokku. Tahtsin, et kannataksid, aga mitte nii rängalt. Sel hetkel ma mõtlesin, et sina ja mitte keegi teine, olid mu elu armastus. Jah, ma armastsin sind siiani. Ja nuud piinlesin jälle mina, kuni otsustasin oma piinad lõpetada aasta pärast sinu surma. Me kohtusime jälle, kuid seekord taevas!