:'(

Ohjh.
Milleks alles siis inimene märkab kui palju ta tegelt teisest hoolib ning kui tähtis ta talle on.
Kas tõesti peab enne nii palju haiget tegema teisele ning tema ka sulle. Milleks seda kõike vaja :/.
Tunnen igapäevaga kuidas mineviku vead mind ühe sügavamale musta auku viivad. Ning mul pole isegi jõudu, et sealt välja tulla. Ma ise lasen sel juhtuda. Kuna olen seda väärt kõige selle pasa eest mis ma teinud olen. Kogu selle valu eest mida olen põhjustanud kallile ja tähtsale inimesele. Kogu see jama on meid võõraks muutnud. Sa pole see armas ja süütu poiss enam. Sa oled muutunud ning minul on sellel suur roll, sest olen sulle korduvalt haiget teinud. :/ Andesta mulle selle pärast.
Sa olid mu maailm kuid ma ei osanud sind hinnata ning lasin sul minna. Kuid kogu selle jama ja pasa sees mis ma olen. Tean ma seda siiski, ET MA ARMASTAN SIND. Kuid selleks on hilja juba.
Ning pean sellega harjuma. Inimene harjub kõigega.
Viimane kord kui suhtes olime. Kui sina minu jätsid, kui sina mulle haiget tegid.
Võtsin mina seda suhet tõsiselt ma tahtsin sinuga ühist kodu, ma soovisin sinuga oma pisikest peret kus oleks sina, mina, meie pisike ning vb ka kass olnud. Ma kujutasin seda kõike juba ette. Ning ss varises see kõik kokku. Ühe korraga. :'(
Ma loen vahest meie kunagist vestlust fb neid kommentaare mis sa kunagi mu blogisse kirjutasid ning igakord kui neid loen olen aina sügavamas pasas. Sa kindlasti ütled ära loe neid, kustuda jne aga ma ei saa seda teha. See olukord on üks minu elu osa. Sina oled minu elu osa. Kuigi ma tean et me ei saa kunagi koos olla. :'( :'(
Kallis oled tea seda.
:/