Ohjh

Mida rohkem ma sinuga suhtled, seda rohkem ma mõtlen mida oleks saanud teha teisiti kui siis. Mis oleks võinu olla kui me poleks olnud nii uhked.. Nii kange iseloomuga. Mis oleks võinud olla. Ega seda ei saagi teada mis oleks võinud olla.
Kuid kui vahel mõtlen mis oli meil, siis teeb see samas õnnelikuks kui ka kurvaks. Meil oli häid aegu. Meil on ilusaid mälestusi kuid on ka asju mida ei tahaks mäletada. Öeldud sõnad mida tahaks tagasi võtta. Tehtud teod mida ei teeks. Aga jh kahjuks läks kõik nii nagu läks või siis õnneks. Aasta tagasi oleks meil olnud vb võimalus veel koos olla kui me mõlemad seda oleks tahtnud, kuid teades sinu iseloomu ja enda oma siis ei oleks olnud see võimalik. Me ei oska oma vahel suhelda. Meil pole millegist rääkida ka enam eriti. Sina elad oma elu nüüd. Mina elan oma elu ja kasvatan oma poega. Kes on ainus kes veel toob naeratuse näole. Kes viib kõik mured minema. Kes viib reaalsusest eemale. Kuid alati tuleb sinna naasta tagasi.
Kuid tekib küsimus MIS OLEKS VÕINUD OLLA? Kuid sellel küsimusel vastust ei saagi. Kuid küsimus MIKS NII JUHTUS? see on  lihtne. Mina olin see loll kes kõik perse keeras. Küll esimene kord kui alles põhikoolis käisime siis teine kord kui Kutsekoolis käisime. Ja peale seda veel. Kõik korrad olin mina süüdi. Aga minevik jääb mineviku. Nii kahju kui sellest ka poleks. Elu läheb edasi aga jh kas valguse poole või musta auku. See on meie enda valik. Kuid tuleb ka veel küsimus KAS ME SUUDAME SÕBRAD OLLA? Selle küsimuse vastust tahaks teada.

Tea et oled mulle ikka kallis ja ma hoolin sinust palju. Kuigi me vahepeal ei suhelnud üldse mõtlesin ikka sulle vahest ja igatsesin sind. Et mis sa teed, kuidas sul läheb, kellega sa oled ning kas sa mõtled ka minule ja igatsed mind. :(

Ja kuulates vana head lugu mida sai nii palju sinuga koos kuulata. tuleb pisar silma :( https://www.youtube.com/watch?v=OaKqSR22EcU