Mõeldes Minevikule on minu sees samasugune olukord nagu õues hetkel. (Vihmane, udune) Ütlen küll teistele miks hoiate minevikust kinni kui ise olen samasugune. Ja mõtlen tihti minevikule. Mis oleks võinud olla. Kuid mineviku enam tagasi ei saa. Ükskõik kui väga ka ei sooviks. Mis läinud see läinud.Jääb üle vaid tehtud vigadest õpida. Aga noh las olla siis.
Räägin oma elu mõttest, ainsast kes on mulle kallis ja oluline. Kelle nimel olen valmis kõike tegema. On minu pisike Päike Matthias. Kes on toonud ellu natuke päikest. Eilmine aasta veebruari kuus sain rasedus testile siis positiivse vastuse. Mis keeras kogu maailma peapeale. Ma polnud valmis veel emaks saama. See ajas väga segadusse mind. Ma ei osanud mõelda ega teha midagi. Kuid kui harjusin mõttega et varsti on minu elu keegi kelle jaoks pean alati olemas olema ning kellega arvestama pean kõiges. 9.kuud möödus ootades pisikest. Oli rõõmu ja oli ka kurbust. Vahel oli nii raske. Ei saanud teha seda mida soovisin, minna sinna kuhu tahan. Mis kõige hullem ma pidin alkole Ei ütlema. See oli kõige raskem tegu. Kuid sellega harjus lõpuks ära. Ja nime üle oli nii palju vaidlusi. Küll ei sobinud see ja küll ei sobinud teine. Lõpuks sain ikka mina selle nime mida tahtsin. Minu Pisike Matthias. Siis saabus see 6 november, kus minu päike nägi ilmavalgust. Kella 8 läksin haiglasse. Tehti uuringud. ultraheli, vereproovid kõik oli korras. kuni kella 2 olin tavapalatis ja siis hakkas pihtsa.Tulid valud kui mitte nii tihedal kui oleks pidanud. Kuid siiski viidi mind sünnitus osakonda, kus olin õhtu 10. selle aja jooksul juhtus nii palju asju. Mingi aeg tulid nii suured valud et lihtsalt jube. Lapseisa läks 5 aeg minema ja peale seda olid hullud valud. kuid elas üle. Anti mulle siis Naerugaasi. Sellest võib laksu alla jääda.Lõpuks anti mulle ainult hapniku kuna naerugaasi olin nii palju saanud juba. õhtul 8.50 oli Pisike Päike minu süles. Oh algul kardsin sünnitust väga kuid kui see läbi sai siis mõtlesin polnudki nii hull. Haiglas veetsin ainult kaks ööd. Esmaspäeva hommikul läks ja kolmapäeval sain välja. Oh kodus oli see kõige raskem aeg vb oli see alguse teema. kus polnud veel harjunud mähkusi vahetama ja öösel üles tõusma ja kõike muud lapsega. Kuid igapäevaga läks aina kergemaks. Uskumatu et pisike on juba 7 kuune nii suur mees. Selline paharett. Kõik mis kätte saab lendab maha ja suhu. Meie roomame ja käputame ja ajama oma keeles juttu. 8 hammast suus ja 2 veel tulemas. Suur mees. Arstid räägivad et ei imesta kui see poiss 10 kuuselt juba ringi jookseb. Võin öelda et olen uhke emme.
Minu ilus poja.
Ma ei kujutaks oma elu enam temata ette. Ta on minu kõik. Ainus kellele saan ma loota, et ta ei jätta mind kunagi. Minu olevik ja minu tulevik.
