Minu olevik

Ohjh...
Mõeldes Minevikule on minu sees samasugune olukord nagu õues hetkel. (Vihmane, udune) Ütlen küll teistele miks hoiate minevikust kinni kui ise olen samasugune. Ja mõtlen tihti minevikule. Mis oleks võinud olla. Kuid mineviku enam tagasi ei saa. Ükskõik kui väga ka ei sooviks. Mis läinud see läinud.Jääb üle vaid tehtud vigadest õpida.  Aga noh las olla siis.

Räägin oma elu mõttest, ainsast kes on mulle kallis ja oluline. Kelle nimel olen valmis kõike tegema. On minu pisike Päike Matthias. Kes on toonud ellu natuke päikest. Eilmine aasta veebruari kuus sain rasedus testile siis positiivse vastuse. Mis keeras kogu maailma peapeale. Ma polnud valmis veel emaks saama. See ajas väga segadusse mind. Ma ei osanud mõelda ega teha midagi. Kuid kui harjusin mõttega et varsti on minu elu keegi kelle jaoks pean alati olemas olema ning kellega arvestama pean kõiges. 9.kuud möödus ootades pisikest. Oli rõõmu ja oli ka kurbust. Vahel oli nii raske. Ei saanud teha seda mida soovisin, minna sinna kuhu tahan. Mis kõige hullem ma pidin alkole Ei ütlema. See oli kõige raskem tegu. Kuid sellega harjus lõpuks ära. Ja nime üle oli nii palju vaidlusi. Küll ei sobinud see ja küll ei sobinud teine. Lõpuks sain ikka mina selle nime mida tahtsin. Minu Pisike Matthias. Siis saabus see 6 november, kus minu päike nägi ilmavalgust. Kella 8 läksin haiglasse. Tehti uuringud. ultraheli, vereproovid kõik oli korras. kuni kella 2 olin tavapalatis ja siis hakkas pihtsa.Tulid valud kui mitte nii tihedal kui oleks pidanud. Kuid siiski viidi mind sünnitus osakonda, kus olin õhtu 10. selle aja jooksul juhtus nii palju asju. Mingi aeg tulid nii suured valud et lihtsalt jube.  Lapseisa läks 5 aeg minema ja peale seda olid hullud valud. kuid elas üle. Anti mulle siis Naerugaasi. Sellest võib laksu alla jääda.Lõpuks anti mulle ainult hapniku kuna naerugaasi olin nii palju saanud juba. õhtul 8.50 oli Pisike Päike minu süles. Oh algul kardsin sünnitust väga kuid kui see läbi sai siis mõtlesin polnudki nii hull. Haiglas veetsin ainult kaks ööd. Esmaspäeva hommikul läks ja kolmapäeval sain välja. Oh kodus oli see kõige raskem aeg vb oli see alguse teema. kus polnud veel harjunud mähkusi vahetama ja öösel üles tõusma ja kõike muud lapsega. Kuid igapäevaga läks aina kergemaks. Uskumatu et pisike on juba 7 kuune nii suur mees. Selline paharett. Kõik mis kätte saab lendab maha ja suhu. Meie roomame ja käputame ja ajama oma keeles juttu. 8 hammast suus ja 2 veel tulemas. Suur mees. Arstid räägivad et ei imesta kui see poiss 10 kuuselt juba ringi jookseb.  Võin öelda et olen uhke emme.

Minu ilus poja.

Ma ei kujutaks oma elu enam temata ette. Ta on minu kõik. Ainus kellele saan ma loota, et ta ei jätta mind kunagi. Minu olevik ja minu tulevik.

Ohjh

Mida rohkem ma sinuga suhtled, seda rohkem ma mõtlen mida oleks saanud teha teisiti kui siis. Mis oleks võinu olla kui me poleks olnud nii uhked.. Nii kange iseloomuga. Mis oleks võinud olla. Ega seda ei saagi teada mis oleks võinud olla.
Kuid kui vahel mõtlen mis oli meil, siis teeb see samas õnnelikuks kui ka kurvaks. Meil oli häid aegu. Meil on ilusaid mälestusi kuid on ka asju mida ei tahaks mäletada. Öeldud sõnad mida tahaks tagasi võtta. Tehtud teod mida ei teeks. Aga jh kahjuks läks kõik nii nagu läks või siis õnneks. Aasta tagasi oleks meil olnud vb võimalus veel koos olla kui me mõlemad seda oleks tahtnud, kuid teades sinu iseloomu ja enda oma siis ei oleks olnud see võimalik. Me ei oska oma vahel suhelda. Meil pole millegist rääkida ka enam eriti. Sina elad oma elu nüüd. Mina elan oma elu ja kasvatan oma poega. Kes on ainus kes veel toob naeratuse näole. Kes viib kõik mured minema. Kes viib reaalsusest eemale. Kuid alati tuleb sinna naasta tagasi.
Kuid tekib küsimus MIS OLEKS VÕINUD OLLA? Kuid sellel küsimusel vastust ei saagi. Kuid küsimus MIKS NII JUHTUS? see on  lihtne. Mina olin see loll kes kõik perse keeras. Küll esimene kord kui alles põhikoolis käisime siis teine kord kui Kutsekoolis käisime. Ja peale seda veel. Kõik korrad olin mina süüdi. Aga minevik jääb mineviku. Nii kahju kui sellest ka poleks. Elu läheb edasi aga jh kas valguse poole või musta auku. See on meie enda valik. Kuid tuleb ka veel küsimus KAS ME SUUDAME SÕBRAD OLLA? Selle küsimuse vastust tahaks teada.

Tea et oled mulle ikka kallis ja ma hoolin sinust palju. Kuigi me vahepeal ei suhelnud üldse mõtlesin ikka sulle vahest ja igatsesin sind. Et mis sa teed, kuidas sul läheb, kellega sa oled ning kas sa mõtled ka minule ja igatsed mind. :(

Ja kuulates vana head lugu mida sai nii palju sinuga koos kuulata. tuleb pisar silma :( https://www.youtube.com/watch?v=OaKqSR22EcU

:'(

Ohjh.
Milleks alles siis inimene märkab kui palju ta tegelt teisest hoolib ning kui tähtis ta talle on.
Kas tõesti peab enne nii palju haiget tegema teisele ning tema ka sulle. Milleks seda kõike vaja :/.
Tunnen igapäevaga kuidas mineviku vead mind ühe sügavamale musta auku viivad. Ning mul pole isegi jõudu, et sealt välja tulla. Ma ise lasen sel juhtuda. Kuna olen seda väärt kõige selle pasa eest mis ma teinud olen. Kogu selle valu eest mida olen põhjustanud kallile ja tähtsale inimesele. Kogu see jama on meid võõraks muutnud. Sa pole see armas ja süütu poiss enam. Sa oled muutunud ning minul on sellel suur roll, sest olen sulle korduvalt haiget teinud. :/ Andesta mulle selle pärast.
Sa olid mu maailm kuid ma ei osanud sind hinnata ning lasin sul minna. Kuid kogu selle jama ja pasa sees mis ma olen. Tean ma seda siiski, ET MA ARMASTAN SIND. Kuid selleks on hilja juba.
Ning pean sellega harjuma. Inimene harjub kõigega.
Viimane kord kui suhtes olime. Kui sina minu jätsid, kui sina mulle haiget tegid.
Võtsin mina seda suhet tõsiselt ma tahtsin sinuga ühist kodu, ma soovisin sinuga oma pisikest peret kus oleks sina, mina, meie pisike ning vb ka kass olnud. Ma kujutasin seda kõike juba ette. Ning ss varises see kõik kokku. Ühe korraga. :'(
Ma loen vahest meie kunagist vestlust fb neid kommentaare mis sa kunagi mu blogisse kirjutasid ning igakord kui neid loen olen aina sügavamas pasas. Sa kindlasti ütled ära loe neid, kustuda jne aga ma ei saa seda teha. See olukord on üks minu elu osa. Sina oled minu elu osa. Kuigi ma tean et me ei saa kunagi koos olla. :'( :'(
Kallis oled tea seda.
:/

ohjh

Saigi mu kõige suurem hirm teoks. Ja kõik see mis oi enne sinuga lahku minekut on tagasi minu hinges, kuigi seda ei tohiks enam olla. Sellest tuleb jälle vabanema, kuna midagi head see jälle ei too. Kuna oleme mõlemad üksteisele palju haiget teinud. Sind näha oli valus jälle. Sulle oli isegi raske otsa vaatada. Aga noh sain sellega ikka hakkama. See aeg mis me seal jaanipäeval koos olime siis meenud mulle kõik see kuidas see alguse sai kõik. See sama küla. Sama seis sina purjus ja mina kaine. Kõik korduks nagu meie esimesel kohtumisel. Aga seekord see ei vii enam kuhugi edasi meid. Siia me lihtsalt seisma jäämegi jälle. See tunne kui ma sind nägin jälle. Tundsin end kui väike plika kes on armunud jälle. Kuigi seda tunnet ei tohiks enam ammu olla. Sind nähes meenud meie koos oldud aeg, meiw tehtud teod, meie laulud. Kuid samas ka kõik see pask mis ma kokku keeranud olen selle aja jooksul. Kui palju olen ma haiget teinud kellegile. Kellest ma ikka veel krt hoolin nii palju. Keda nähes hakkab hinges valus. Kuid kõik selles pasas olen ise süüdi. Kõik see sitt mis mulle nüüd kaela tuleb olen ära teeninud nende jamade eest mis ma oma elus korda saatnud olen. Aga njh ma olen selle ka ära teeninud. Loodan, et andestad mulle kunagi kõik selle sitta mis ma teinud olen.
Aga jh
Aga muidu olin jaanipäev suht tore. Pole ammu nii lõbus olnud. Ning super seltskond oli kah. Nähtud inimesi keda polnud aastaid näinud. Taaskohtumine oli tore.
Aga nojh ma ei viitsi enam kirjutada midagi.
Päikest ja ilusat suve

Mina ja Minu hirm

 Mida lähemale see päev tuleb seda rohkem ka kardan tagasi tulekut eestisse. Kohtumisi jälle inimestega keda ma oma ellu ei soovi enam. Hirm selle ees mis tunded mind valdavad kui näen teda jälle.
Hetkel on minu sees rahu selle lga mis oli aga kui peaks teda jälle nägema mis siis saab jälle. Ma kardan seda. Et see taas kohtumine lõpeb jälle valus ja pisarais mida tema ei näe. Mida tema ei mõista. Meelte segaduses tehtud mõne lollusega. Mõne halvasti ütluswga mida ei anna tagasi enam võtta. Appi ma kardan.
Pole elust vist nii kartnud kui nüüd jälle.
Kuid miskit pole teha sellega peab silmitsi seisma ja hakkama saama ükskõik kui valus see ka poleks. Või siis lootma nagu loll, et see kohtumine nii pea ei tule. Või jääb üldse see kohtumine ära.
Issand hirm on nii suur et tunnen ennast kui väikes plikana kes kardab voodi all olevat kolli. Aga see koll pole minu voodi all vaid minu kurvas minevikus. Kurb sellepärast, et olen ise süüdi oma vigades ja valikutes mis selle kurvaks on muutnud.
Kuid küll see õnn minu uksele tuleb ehk jälle. Kui ma muidugi teda jälle ära ei aja. Kuna enda arust ma ei vääri õnne enam. Oma vigade pärast olengi väärt kurbust ja üksindust. Ja ehk nii ongi kõige parem kui üksi olen siis ei saa enam keegi haiget..
Ah krt mis ma jälle halan siin ise olen süüdi.
Aga päikest teile kallikesed.

Ja ongi asjad nii kaugel, et viimaseid päevi veel siin imelisel maal. Ja varsti eestis vastamisi oma murede ja probleemidega mis ootavad lahendamist.
Algul kui sain teada millal tagasi lend eestisse on siis oli õnnelik kuid nüüd mida lähemale see päev tuleb seda kurvem ma olen. Nii palju head jääb minust siia maha. Mini kallikesed jäävad siia. Minu kolm kallist inglit. Kuid kindlasti tulen külla neile. Minu pool südant jääb siia koos selle perega. Nad said selle vähese ajaga minu pereks. Minu teine kodu on nende juures. Lapsed on nii kalliks saaniud, et selline tunne nagu oma lapaed jääksid minust maha. Paar ööd olen magamata ja mõtlen kas teen ikka õigesti, et ära tulen siit. Ehk on see minu elu järgmine suur viga siit lahkuda.
Kuid samas on heameel et saan koju oma kassi juurde. Temast tunnen ma kõige rohkem puudust. Minu must saatan. Nii et varsti näeme sõbrad, vaenlases ja nüüdseks saanud võõrad inimesed.
Aga päikest teile sinna.

uued tuuled ;)

Ei teagi kas olla rõõmus või ei. Aga asjad nii kaugel, et hakkan vaikselt eesti poole tagasi tulema. Peaaegu asjad koos. Vaja veel natukene veel vastu pidada siin.
Siin olekust oli palju kasu sain enda jaoks asjad selgeks mõelda. Ning sain aru et minevikul tuleb minna lasta seda ei saa endaga kaasas kanda. Muidu jääb see valu ja kurbus sinuga alati. Elus tuleb leida uues rajad mida läbida. Ning uusi vigu millest saaks õpida. Ning mitte kui midagi kahetsesa ( kuigi jh mina jään alati kahetsema mõnda viga. Aga miskit pole teha). Ning peab lepima sellega, et inimese pärast kelle nimel oli valmis loobuma kõigest on sinu jaoks nüüd ei keegi. Sinu enda vigade pärast sinu enda nooruse lolluste pärast. Kui njh ise olen süüdi ning lepin sellega. Anna andeks, et sinu elu raskeks ja keeruliseks tegin seda ma ei tahtnud. Loodan et andestad kunagi. Kuid jh seda tean ma kindlalt meist sõpru ei saa kunagi. Kuna need öeldud sõnad ja tehtud teod. Mis haiget tegid nii mulle kui sulle. Kuigi mina olin sellise käitumise ära teeninud oma lolluste ja valede valikute pärast. Polnud sina kuidagi ära teeninud sellist käitumist. Aga njh savi. Minevik jääb mineviku.
Eh nagu algul mainisin siis tulen varsti eestisse tagasi. Natukene veel ainult. Natuke üle kuu veel mai lõpus lähen portugali ning peale seda tulen koju tagasi kui uus hoidja kohal. Meel on mega kurb, et pean lahkuma oma kallikestest. Aga saan neile alati külla tulla ning nendega suhelda. Ning ma pole üldse kindel, et ma siia tagasi ei tule. Sest osa minu südamest jääb siia koos lastega ja loodusega.
Ning probleemid mille eest ma eestist tulles põgenesin on vaja nüüd lahendada. Siis saab kõigega edasi minna. Ja oma elu taas korda. Seni elan minevik minuga kui ma oma probleeme ei lahenda eestis.