Mida lähemale see päev tuleb seda rohkem ka kardan tagasi tulekut eestisse. Kohtumisi jälle inimestega keda ma oma ellu ei soovi enam. Hirm selle ees mis tunded mind valdavad kui näen teda jälle.
Hetkel on minu sees rahu selle lga mis oli aga kui peaks teda jälle nägema mis siis saab jälle. Ma kardan seda. Et see taas kohtumine lõpeb jälle valus ja pisarais mida tema ei näe. Mida tema ei mõista. Meelte segaduses tehtud mõne lollusega. Mõne halvasti ütluswga mida ei anna tagasi enam võtta. Appi ma kardan.
Pole elust vist nii kartnud kui nüüd jälle.
Kuid miskit pole teha sellega peab silmitsi seisma ja hakkama saama ükskõik kui valus see ka poleks. Või siis lootma nagu loll, et see kohtumine nii pea ei tule. Või jääb üldse see kohtumine ära.
Issand hirm on nii suur et tunnen ennast kui väikes plikana kes kardab voodi all olevat kolli. Aga see koll pole minu voodi all vaid minu kurvas minevikus. Kurb sellepärast, et olen ise süüdi oma vigades ja valikutes mis selle kurvaks on muutnud.
Kuid küll see õnn minu uksele tuleb ehk jälle. Kui ma muidugi teda jälle ära ei aja. Kuna enda arust ma ei vääri õnne enam. Oma vigade pärast olengi väärt kurbust ja üksindust. Ja ehk nii ongi kõige parem kui üksi olen siis ei saa enam keegi haiget..
Ah krt mis ma jälle halan siin ise olen süüdi.
Aga päikest teile kallikesed.
No comments:
Post a Comment