Mina ja Minu hirm

 Mida lähemale see päev tuleb seda rohkem ka kardan tagasi tulekut eestisse. Kohtumisi jälle inimestega keda ma oma ellu ei soovi enam. Hirm selle ees mis tunded mind valdavad kui näen teda jälle.
Hetkel on minu sees rahu selle lga mis oli aga kui peaks teda jälle nägema mis siis saab jälle. Ma kardan seda. Et see taas kohtumine lõpeb jälle valus ja pisarais mida tema ei näe. Mida tema ei mõista. Meelte segaduses tehtud mõne lollusega. Mõne halvasti ütluswga mida ei anna tagasi enam võtta. Appi ma kardan.
Pole elust vist nii kartnud kui nüüd jälle.
Kuid miskit pole teha sellega peab silmitsi seisma ja hakkama saama ükskõik kui valus see ka poleks. Või siis lootma nagu loll, et see kohtumine nii pea ei tule. Või jääb üldse see kohtumine ära.
Issand hirm on nii suur et tunnen ennast kui väikes plikana kes kardab voodi all olevat kolli. Aga see koll pole minu voodi all vaid minu kurvas minevikus. Kurb sellepärast, et olen ise süüdi oma vigades ja valikutes mis selle kurvaks on muutnud.
Kuid küll see õnn minu uksele tuleb ehk jälle. Kui ma muidugi teda jälle ära ei aja. Kuna enda arust ma ei vääri õnne enam. Oma vigade pärast olengi väärt kurbust ja üksindust. Ja ehk nii ongi kõige parem kui üksi olen siis ei saa enam keegi haiget..
Ah krt mis ma jälle halan siin ise olen süüdi.
Aga päikest teile kallikesed.

Ja ongi asjad nii kaugel, et viimaseid päevi veel siin imelisel maal. Ja varsti eestis vastamisi oma murede ja probleemidega mis ootavad lahendamist.
Algul kui sain teada millal tagasi lend eestisse on siis oli õnnelik kuid nüüd mida lähemale see päev tuleb seda kurvem ma olen. Nii palju head jääb minust siia maha. Mini kallikesed jäävad siia. Minu kolm kallist inglit. Kuid kindlasti tulen külla neile. Minu pool südant jääb siia koos selle perega. Nad said selle vähese ajaga minu pereks. Minu teine kodu on nende juures. Lapsed on nii kalliks saaniud, et selline tunne nagu oma lapaed jääksid minust maha. Paar ööd olen magamata ja mõtlen kas teen ikka õigesti, et ära tulen siit. Ehk on see minu elu järgmine suur viga siit lahkuda.
Kuid samas on heameel et saan koju oma kassi juurde. Temast tunnen ma kõige rohkem puudust. Minu must saatan. Nii et varsti näeme sõbrad, vaenlases ja nüüdseks saanud võõrad inimesed.
Aga päikest teile sinna.

uued tuuled ;)

Ei teagi kas olla rõõmus või ei. Aga asjad nii kaugel, et hakkan vaikselt eesti poole tagasi tulema. Peaaegu asjad koos. Vaja veel natukene veel vastu pidada siin.
Siin olekust oli palju kasu sain enda jaoks asjad selgeks mõelda. Ning sain aru et minevikul tuleb minna lasta seda ei saa endaga kaasas kanda. Muidu jääb see valu ja kurbus sinuga alati. Elus tuleb leida uues rajad mida läbida. Ning uusi vigu millest saaks õpida. Ning mitte kui midagi kahetsesa ( kuigi jh mina jään alati kahetsema mõnda viga. Aga miskit pole teha). Ning peab lepima sellega, et inimese pärast kelle nimel oli valmis loobuma kõigest on sinu jaoks nüüd ei keegi. Sinu enda vigade pärast sinu enda nooruse lolluste pärast. Kui njh ise olen süüdi ning lepin sellega. Anna andeks, et sinu elu raskeks ja keeruliseks tegin seda ma ei tahtnud. Loodan et andestad kunagi. Kuid jh seda tean ma kindlalt meist sõpru ei saa kunagi. Kuna need öeldud sõnad ja tehtud teod. Mis haiget tegid nii mulle kui sulle. Kuigi mina olin sellise käitumise ära teeninud oma lolluste ja valede valikute pärast. Polnud sina kuidagi ära teeninud sellist käitumist. Aga njh savi. Minevik jääb mineviku.
Eh nagu algul mainisin siis tulen varsti eestisse tagasi. Natukene veel ainult. Natuke üle kuu veel mai lõpus lähen portugali ning peale seda tulen koju tagasi kui uus hoidja kohal. Meel on mega kurb, et pean lahkuma oma kallikestest. Aga saan neile alati külla tulla ning nendega suhelda. Ning ma pole üldse kindel, et ma siia tagasi ei tule. Sest osa minu südamest jääb siia koos lastega ja loodusega.
Ning probleemid mille eest ma eestist tulles põgenesin on vaja nüüd lahendada. Siis saab kõigega edasi minna. Ja oma elu taas korda. Seni elan minevik minuga kui ma oma probleeme ei lahenda eestis.